Aeg on juba hiline. Kell on palju. Väsinud. Pilk peeglisse, käega üle silmade. Jälle jäid virsikuvärvi rätikusse kaks hallisegust laiku. Kerge ohe peegelpilti. Naeratus. Oma tuppa ja voodisse.

Minu tuba lõhnab hästi. Ausalt öeldes oli reisi ajal kohvris lõhnaõlipudel veidi läbi lasknud ja nüüd on siin kogu aeg õhk õrnalt chaneline.

Mac on edev, kuid meie armastus algas esimesest silmapilgust. Ma motlen, et ta on natuke nagu mina – sarmikas kuid veidi matsakas, kapriisne, kuid lihtne, ja kuigi seda ei pruugi kohe märgata, on tegelikult iga detail paigas. Muidugi, need kes teda tunnevad, teavad, et iga detail on alati paigas.

Ma armastan seda tunnet – mitte teada, mis homme toob. Ja endale vastu vaielda – ma tean täpselt, mis homme toob. Riskid ei ole minu jaoks, ehkki vahel end kõrvalt vaadates võiks jääda mulje vastupidisest.
Nii tulin ma täna vannitoast. Käsi oleks pidanud kreemitama, aga kes seda viitsib. Homme on ka aeg.